graveering

nüüd hakkan astuma, sest aeg on lahkuda
su tunded jahtund ja, miks peaksin katsuma
sulle pakkuda, olin ju ise andund ma
enam ei kahtlusta, et mind ei tahtnud sa
õpetasid armastama ennast, ise tundmata mind
oleks hoidnud sind endal, miks võõraks jäid siis
sa tahtsid lennata, minna, vabalt kui lind
korraks endas ma hingan, veel meenutan sind
nagu kevadine liblikas, mis peost tuleb lasta
silmad kinni pigistan, sest ei oska enam tahta
päevast mil lõid käega, pole möödund ühtki päeva
kui mõttes sind ei näe ma, justkui tahaksid sa jääda
oma põleva kirega sinuni, ei suutnud ulatuda
sest jääkuningannat, ei saa ju sulanuna
kas olen rumal kuna, sul endas olla luban
on ammu hilja juba, kuid see tunne on veel puhas




jättes viimased sõnad, kaotasid ka sõbra
nii sitalt kui kõlab, olid ise kalk ja kõva
südamega suhtusin, uskusin, kuid kukkusin ja luhtusin
ei uppund siis, ega tuhmu siin, nüüd lukku riiv
ehk kustub piin, mille kutsusid, nutt kurku viind
valu kustubki, sest sa ei võideld, nüüd kõigel, 
on õigem, lasta minna, vist on kindlam, 
maksnud hinda, tulebki võtta süda rinda, 
et panna sind sinna, kus hoian ma mälestusi
kus valguse süütasid, on aeg et kustu läheks tuli
ei mõtle et unustan, sind meenutan usun ma 
sind ära ei kustuta, tean ei suudaks ka,  
haiget teevadki lähedased, palju tähendad veel
vahest lahku lähevad teed, ja valu läheb ka see
aeg ajalt nukker meel, sinust jälle sees
siis olema pean mees, kui sinust üle keen




mõeldes tagasi, enne magamist, pisaraid valasin
lasen vabaks sind, kuigi teisiti ma tahaksin
pean minema, see on tee valitust kibedam
kas õige, vale, kindel või libedam 
ma veel ei tea, aga siiski minema pean
õnn ootab tean, on keegi temaga seal
tõeline armastus ei pidanudki lihtne olema
kui õnnega veab, siis seal oled sa
igal juhul olen õnnelik, et sinuga tutvusin
see aeg oli hea, ta tagasi kutsuksin
a pean lahkuma siit klubist, kus murtud südamed
on elul teised huvid, näen neid üha veel
minu raamatus üks peatükk, läbi saamas, lõppemas
selle kirjutasid sina, ka mind pani mõtlema
kui tagasi tuled, siis palun see lõpeta
graveering mis ilus, see nüüd jutustab minus 

üks kaunitar

sest ei taha, et kõik lõppeks
tahan et tead, mida ma mõtlen
hetkel mõtteid pannes kirja
oled õhust tähtsam, mida hingan


nagu aadamal on eeva
oled sina minu teemant
neiu keda armastada
hoida käte vahel, kallistada


öelda sõnu, et sind armastan
mind võlud, ja sind tahan ma
liiga väike oli see aeg
kas läind unistuste laev


olen sellest maha jäänud, millal
palun ära ütle, et on hilja
nüüd tule vaata mulle hinge
sest oled minu väike ingel


...............


ma tahan, et maailm seda näeks
tahan, et sina seda tunneks
sa mul positiivseks väeks
sest, sinuta on kurvem


kas mind, üldse enam usud
kuulad, lihtsalt lased mööda
olen ainult tuul, mis puhub
mis vaikseks jäänud on ööga


ma tean, et minust hoolid
kuid kas piisavalt, ma´i tea
küsimusele vastust, saada proovin
tean, et sinuga on hea


mis on romeo ilma julia-ta
kas taevas tähed, kuu-ta
tunnen end, kui muumiana
kui seda kõike, ei saa ma muuta


................


üks kaunitar rääkis mulle
kui tähtis, ma talle olen
kuhu kadus, tal see tunne
kas seda lihtsalt, enam pole


istun, mõtisklen, teen riime
liig kiire, on siin see
sul nagu polekski piire
käid mu sees, ja tiirled


miks piinlen, sa küsid
on tunne suurem, see püsib
ülim tahe mind valdas
kui algas, tutvus kus anda


tahaks rohkem ja veel
või petab meel mind teel
nüüd vaid sina, oled see
kel südames peidus, need vastused

alati jääb lootus

liiga kiirelt ja lihtsalt, järsku lõpps kõik
selge et ei vihka, asjad teisiti olla võiks
kuhu kadusid, läksid, mis juhtus sinuga
kuidas järsku, nii äkki, minema kihutad


nagu vihmas tuuline torm, kõik segamini lõid
alles mis on, loota unistada võin
luua illusioone, kuidas kõik on veel ilus
reaalsuses soove, vaid kirjutan, teen ridu


üritan olla kuidagi, nii et poleks valus
miks ainult kuidas siis, süda sind vaid palub
ei mõista ei saa aru, kõik on must ja valge
sõda külm ja karge, kus mattunud appikarjed


miks võitlesin ja kaotasin, kui läksid nii kui nii
sulle ennast laotasin, nüüd jäänd vaid hinge piin
pimedas ei näita teeviit, otsides valguskiirt
jätsid hulkuma siin, kuidas nüüd minema saan siit,


need tunded on mõeldud, jääma ajalukku vaikima
mälestused tõetruult, laekasse saigi ja
alati on lootus, et hea see kordub taas
võib-olla sootuks, veel kohtuvad nad

***************


jääb julgust puudu, kuigi tahaksin muud ju
nüüd kõik on muutund, ja uus on suund sul
ma üksi selles mängus, mängin mõlemal poolel
arvan ja arvan, kuid lõppuks ikka üles poome


minu jaoks sa polnud kannimine, oled sügavam tunne
mu süda pole klubi, et tulge ja tulge
ukse küll avasid, kuid pikemaks ei jäänd
ei tule ka tagasi, a lukk lahti jääb


salasoovina sind ootan, kuigi sa ei tea
su juurde tahaks joosta, sülle poetada pea
kuid nii võimatult, ootan võimalust
mis võimetult, mind võitnud just


nüüd mees on maas, ja katki taas
mis nüüd saab, kuna murdund ta
nagu polekski vahet, ainult tunnen ma valet
mis tundub kui samet, näitamata õiget palet


need tunded on mõeldud, jääma ajalukku vaikima
mälestused tõetruult, laekasse saigi ja
alati on lootus, et hea see kordub taas
võib-olla sootuks, veel kohtuvad nad


************


ei usu et aitab aeg, jään sind ikka meenutama
kui tähti taevas kaen, hakkad südant keerutama
see on uskumatu tühjus, auk mille jätsid
tuhmumatu sündmus, mälestusena mis tähtis


me polnud raudtee rööpad, mis lõpuni koos
saatus, meie vastu töötas, pole me muinasjutu loos
on erinevad rajad, sul päike, mul sajab
mina sind vajan, sina mind (...)


kuidas tundest loobuda, millega mind täitsid
justkui joobund ma, enne kui mind jätsid
mis terveks jälle teeks, kus peitub see skeem
seistes ristteel, kust leida teine õige tee, 


tundsin rõõmu, õnne, soojust enda peal
ja siis jälle kõrbend, püsti tõusma pean
vahet pole kui katki, või kas üldse veel seisan
läbi muutuste pean tõusma, kuni püsti end heidan



need tunded on mõeldud, jääma ajalukku vaikima
mälestused tõetruult, laekasse saigi ja
alati on lootus, et hea see kordub taas
võib-olla sootuks, veel kohtuvad nad

me koos

sama lõhn see lõhn on mul siiamaani ninas
parfüüm millega meenud jälle mulle sina
shanel coco mida tundes pöörasin ma pead
sain aru et sa oledki mulle see hea
siis ma vaatasin sind ja sina mind
me pilgud kohtusid ja ma lihtsalt kohkusin
sest nii ilusa vaatepildiga ei lootnud ma kohtuda
su blondid juuksed ja vapustav keha 
oi blää kuidas armastan ma seda
taustal mänginud loost sai meie lugu
mis vaigistas kõik ülejäänud kõmu
lähenedes su juurde keerasid sa pead
häbenedes vastasid küsimusele ei ma ei tea
nimelt kutsusin su endaga tantsima
kuigi see pani sind natuke kahtlema
vastasid mulle ilusa naeratusega jah
ning see on sul siiamaani ilus 
see on just see mis mind sinus võlus
ja see ongi hea soe ja nii mõnus


**********
see parim asi mis on juhtuda saand
see minuga sündis sind armastan ma
olles minuga koos tunned õnne sa
nii kahekesi koos õnnelikena
*********


ütlen aitähh oma sõbrale kes tassis mind peole
sest tema andis mulle ja mu musile seose
nüüd olen just kui ilusas armastusteoses
mis hakkas hästi mille lõpp on ilus
kus asi on vaid meis sinus ja minus
sest lugu mis on ongi vaid meist
ei midagi muud ei kedagi teist 
kahekesi koos selles ilusas loos
kus hommikueine sulle voodigi toon
kus teha mulle rõõmu ongi su soov
see on armastus mida tunnen su vastu 
kui tahad põlvili ma su ette laskun
sa võtsid mu keha ja said mu hinge
sind vaid tahan sa oled mu ingel
sest sulle mõeldes mu tuju alati on hea
panen padjale pea oled minuga seal
sind ma armastan ja seda sa tead
tuleb päev hea või tuleb see halb
vahet ei ole olen südames tal


***********
see parim asi mis on juhtuda saand
see minuga sündis sind armastan ma
olles minuga koos tunned õnne sa
nii kahekesi koos õnnelikena
**********'


kui ei teaks ma sind ei tunneks su soojust
kas päike siis tõesti varem ka loojuks
või siis rohi oleks roheline elu imeline
ma ei teaks ka seda kas mu silmad siis säraks 
või oleks seal pime just tühjuse pärast
kas ma usuks et armastus üldse olemas on
leiaks ma selle mis me vahel on old
käiks ringi otsides et kedagi leida
oleks sama mis joosta peaga vastu seina
ma ei tahagi teada mis olnuks või saand
just nii on meil on hea oleme imeline paar
hommikud on ilusad päevad ööd ka
oled parem kui eine mida sõin ma
sa tunned mind nii läbi ja lõhki
tead mida vajan ajast kui mind võtsid
jumal ise meid tõesti kokku on viind
ja ainult sulle mu kallis on mõeldudki riim


*****************
see parim asi mis on juhtuda saand
see minuga sündis sind armastan ma
olles minuga koos tunned õnne sa
nii kahekesi koos õnnelikena

tõeline tunne

on pühapäeva hommik, öö möödus magamata
suitsu ja kohvi, ning riimil annan takka
endast mõtteid ja tundeid, välja tahaks lasta
igatsus ja kurbus, tahavad enda alla matta
sest katki on maailm, mille üheskoos lõime
lõhki on see, mis oli parim ülekõige
kuigi aegu on möödunud, on asju mis ei vanane
on haavu mida õmbled, kuigi haavad ei parane
tunnen end nii, nagu mängulaual ettur
kuigi mäng pole aus, ja kõiki on ta petnud
päeval pisarad on südames, öösel aga silmis
taevas tahan olla, koos sinuga selle pilvil
mäletan veel aegu, olime ühisel keelel
sinuga veedetud minutid, ükshaaval on meeles
nüüd saanud minust masin, ma ei söö, ei maga
sest läksime lahku, sinuta olla ma ei taha


miks ma ei, ei suuda öelda, ja sedasi mõelda
miks tahan vaid sind, ja et sa armastaksid mind
miks alla ma ei anna, ja edasi veel võitlen
miks armastan sind nii, miks tähendad kõike


********************


kui sa näeksid mu maailma, seda korragi vaataks
ehk mõistaksid mind, ja asjad veel taastaks
seda saaks ma muuta, võiks koos me naasta
sinna kus on hea, enam poleks seda saasta
unistaks asjadest, mis tuju teevad heaks
sulistaks soojas meres, ilma et mõtlema peaks
kaugel kuskil saarel, oleks unistuste paar
oleks päiksetõus, ja selle värve kiirgav maa
paraku pole see reaalsus, üldse mitte nii
tegelikus elus, aga igatsen sind siin
kas piin, mis hinge viib, on asendatav siis
tean et ei suuda, hoida käsi sust eemal
kuid pean, kuna ma, ei suuda sind veenda
olema mu kaisus, et koos jagada saaks kõike
neid meeletuid asju, ju kogeda võiks me


miks ma ei, ei suuda öelda, ja sedasi mõelda
miks tahan vaid sind, ja et sa armastaksid mind
miks alla ma ei anna, ja edasi veel võitlen
miks armastan sind nii, miks tähendad kõike


************


sind unustada, olen proovinud, ja paraneda soovinud
kuid ületamatud mäed, kui sind tänaval näen
ükskõik kui lähedalt, või kaugelt sa möödud
jälle tunnen südant, kuidas tükkideks on löödud
samas nähes su naeratust, ja armsaid silmi
võtaks esimese aia, tooks ilusamaid lilli
see oleks vähim, mida sulle üldse saaksin teha
tõestamaks oma armastust, ja näidata seda
sest selliseid tegusid, ja sõnu pole loodud
kirjeldamaks armastust, millega sinust olen joobund
iga keharakk, mu jalatallast, juuksepiiri lõppu
kisendavad ja on kurvad, sinu puudumise tõttu
sa oled mu hommikune päike, mis õhtul ei looju
lihtsalt nii hea, on sinust see kiirgav soojus
kui annaksid veel võimaluse, olla veel paar
ma näitaksin sulle õnne, mida nautida saab


miks ma ei, ei suuda öelda, ja sedasi mõelda
miks tahan vaid sind, ja et sa armastaksid mind
miks alla ma ei anna, ja edasi veel võitlen
miks armastan sind nii, miks tähendad kõike

kõndimas pimeduses

hellus õrnus soojus need kirjeldavad sõnad
armastusega koos kui hästi see kõlab
tunderikkad päevad ning kirglikud ööd
su pilk on ikka meeles kuidas mind silmadega sööd
kuidas värises mu süda kui mu lähedal sa olid
nii igakord see tegi kui minu juurde tulid
siis seiskus kogu maailm jäime sina ja mina
meie vaheline iha justkui õnnekarjeid kisas
kõige parem oli olla selles surematus hetkes
mälestustena kaasas kannan südames need retked
kus valu ei olnud vaid rõõmus oli meel
üli meeletu aeg mis võiks jätkuda veel
kui lihtsalt kolasime rannas meri loojangusse kadus
kaks inimest säramas oli lainetevahus
see võrratu paar nagu vikerkaar sajus
oli õnnelikult maailmas täielikus rahus


kuid nüüd on ta rändamas üksinda pimeduses
pool ta hingest on karjudes kisenduses
tundmata soojust ja nägemata valgust
otsides armastust millega tehtud on algust

*******************


omaette mõtlen kui jälle avastan et sina
kolad ringi mu peas, tekib kurbus kui viha
piiramatu iha vaid sinu juurde kisab
valu veel lisab sinust mällu jäänud visand
kus oma pruunide silmadega mind armsalt vaatad
blondid juuksed ilus naeratus silmi on saatmas
kõik need tunded kirja paberile paneks
kuid ei tea kas julgen ette kujutan vaid valet
et oled ainult minu kõik hästi meil läheb
või korraks vaid olimegi taevast langevad tähed
tahan tagasi su kaissu sind kõvasti embaks
lahti ei laseks enam ära võtta endalt
terve mu elu oled mul värviliseks maalind
kallis kuula nüüd seda sa oled mu maailm
ma vajan sind palju kuid armastan rohkem
sinul ja minul on õnne kõrval koht veel 


kuid nüüd on ta rändamas üksinda pimeduses
pool ta hingest on karjudes kisenduses
tundmata soojust ja nägemata valgust
otsides armastust millega tehtud on algust


***************


see ainuke neid ta päeva päiksekiir
mis valgust talle tõi ja mured kõik viis
nüüd justkui kustund ja pimeduseks saand
seda poleks iial uskund et lahku lähevad nad
kas sa mõtled veel mulle seal kaugel eemal
oled alustand uut elu teist lehte keerad?
veel palju on küsimusi mida küsida ei oska
kardan ei julge kas kõik saigi otsa
need samad mõtted päevast päeva mu peas
korduvad ja korduvad aga sina ei tea
et sinust ikka veel hoolin armastan ja vajan
südames päevad on hallid sinuta seal sajab
aga äkki on meil muinasjutt mis hästi veel lõppeb
äkki loodad sa ka ehk veel samamoodi mõtled
et me koos võiks olla minna lõpuni välja
oma õnneteel me võiks käsikäes käia


kuid nüüd on ta rändamas üksinda pimeduses
pool ta hingest on karjudes kisenduses
tundmata soojust ja nägemata valgust
otsides armastust millega tehtud on algust

minu vastus

nüüd toon mõned näited, mina ja mu õed olime väiksed
isale pähe tõmmatud päitsed, peksis ema, nagu nii käikski see
mina kartsin, natuke vanem õde, emale appi, tõttas
kuigi ma väga tahtsin, julgust kokku ei suutnud võtta
ma ei saa öelda isa, ütlen vuntsidega lohh
ta viskas meid välja, sest tal meist oli pohh
veidike aega, kui jälle koju tagasi naasesime
ei tegeldud meiega, saime hakkama taas me ise
mul koolis läks sitasti, mind mõnitati pikalt nii
jobu olin lihtsalt siis, ja mu üle naersid plikadki
olin üksik hing, kõik alla surusid mind
justkui nõiaring, mille valitsejaks hirm
tekkisid alko probleemid, narkootikumi stseenid
läbi lõigatud veenid, oli mu elu tormiline keeris
lootused helged, oli raske, polnud kerge
olin lihtsameelne poiss, kel läks lapsepõlv perse


***********


kui teised sõid head, vaatasin mina kõrval seal
ka mina saama pean, plaani tean, ja äkki veab
kool pere tuttavad, raha vedeleb ju suht samas
pidin vargile ruttama, enda tasku, raha ja luks kama
tundsin taaskord hästi, kuid jälle pealt mind nähti
mendist tuttav päss siis, kaasa tulla käskis
lugu jälle sama, kui laamendamas käisin
ainult rusud jäid maha, olin kurjuse näidis
ma ei sündind selliseks, küll aga kasvasin
teie rõvedast õelusest, põrguvürstiks hakkasin
lakkasin olemast mina, sest sisemuses kisas
viha oli visa, mis mind kasvatas kui isa
see näitas mulle kohti, tehes ebaõiglaselt sohki
sain teada asju, mida poleks kunagi tohtind
nii kuidas teie mulle, nii vastan mina teile
sinuga astuda tulle, kas pole mitte veider


*********


tühi klaasistund vaade, surnud tapja pilk
mul on tugevaim haare, ning parim instinkt
jääda ellu, kui miskit halba on selgund
mis sinule on raskus, on minule vaid kergus
kuigi raisku läks noorus, tubli mees must koorus
suutsin vastu panna ja kunagi ei loobund
välja astusin sest sitast, mis kestis nii pikalt
tahtejõuga purustasin, lihtsalt oma vitsad
tänu teile enda üle, uhkust võin tunda
paremale tulevikule vastu saan tulla
kõik pole vastupidavad, nad hakkama ei saa
nad annavad alla, ja vaatavad mis saab
jälgi oma ümbrust, see võib olla su lähedane
või hilja mõistad seda, mida üksteisel tähendate