tõeline tunne

on pühapäeva hommik, öö möödus magamata
suitsu ja kohvi, ning riimil annan takka
endast mõtteid ja tundeid, välja tahaks lasta
igatsus ja kurbus, tahavad enda alla matta
sest katki on maailm, mille üheskoos lõime
lõhki on see, mis oli parim ülekõige
kuigi aegu on möödunud, on asju mis ei vanane
on haavu mida õmbled, kuigi haavad ei parane
tunnen end nii, nagu mängulaual ettur
kuigi mäng pole aus, ja kõiki on ta petnud
päeval pisarad on südames, öösel aga silmis
taevas tahan olla, koos sinuga selle pilvil
mäletan veel aegu, olime ühisel keelel
sinuga veedetud minutid, ükshaaval on meeles
nüüd saanud minust masin, ma ei söö, ei maga
sest läksime lahku, sinuta olla ma ei taha


miks ma ei, ei suuda öelda, ja sedasi mõelda
miks tahan vaid sind, ja et sa armastaksid mind
miks alla ma ei anna, ja edasi veel võitlen
miks armastan sind nii, miks tähendad kõike


********************


kui sa näeksid mu maailma, seda korragi vaataks
ehk mõistaksid mind, ja asjad veel taastaks
seda saaks ma muuta, võiks koos me naasta
sinna kus on hea, enam poleks seda saasta
unistaks asjadest, mis tuju teevad heaks
sulistaks soojas meres, ilma et mõtlema peaks
kaugel kuskil saarel, oleks unistuste paar
oleks päiksetõus, ja selle värve kiirgav maa
paraku pole see reaalsus, üldse mitte nii
tegelikus elus, aga igatsen sind siin
kas piin, mis hinge viib, on asendatav siis
tean et ei suuda, hoida käsi sust eemal
kuid pean, kuna ma, ei suuda sind veenda
olema mu kaisus, et koos jagada saaks kõike
neid meeletuid asju, ju kogeda võiks me


miks ma ei, ei suuda öelda, ja sedasi mõelda
miks tahan vaid sind, ja et sa armastaksid mind
miks alla ma ei anna, ja edasi veel võitlen
miks armastan sind nii, miks tähendad kõike


************


sind unustada, olen proovinud, ja paraneda soovinud
kuid ületamatud mäed, kui sind tänaval näen
ükskõik kui lähedalt, või kaugelt sa möödud
jälle tunnen südant, kuidas tükkideks on löödud
samas nähes su naeratust, ja armsaid silmi
võtaks esimese aia, tooks ilusamaid lilli
see oleks vähim, mida sulle üldse saaksin teha
tõestamaks oma armastust, ja näidata seda
sest selliseid tegusid, ja sõnu pole loodud
kirjeldamaks armastust, millega sinust olen joobund
iga keharakk, mu jalatallast, juuksepiiri lõppu
kisendavad ja on kurvad, sinu puudumise tõttu
sa oled mu hommikune päike, mis õhtul ei looju
lihtsalt nii hea, on sinust see kiirgav soojus
kui annaksid veel võimaluse, olla veel paar
ma näitaksin sulle õnne, mida nautida saab


miks ma ei, ei suuda öelda, ja sedasi mõelda
miks tahan vaid sind, ja et sa armastaksid mind
miks alla ma ei anna, ja edasi veel võitlen
miks armastan sind nii, miks tähendad kõike