kõndimas pimeduses

hellus õrnus soojus need kirjeldavad sõnad
armastusega koos kui hästi see kõlab
tunderikkad päevad ning kirglikud ööd
su pilk on ikka meeles kuidas mind silmadega sööd
kuidas värises mu süda kui mu lähedal sa olid
nii igakord see tegi kui minu juurde tulid
siis seiskus kogu maailm jäime sina ja mina
meie vaheline iha justkui õnnekarjeid kisas
kõige parem oli olla selles surematus hetkes
mälestustena kaasas kannan südames need retked
kus valu ei olnud vaid rõõmus oli meel
üli meeletu aeg mis võiks jätkuda veel
kui lihtsalt kolasime rannas meri loojangusse kadus
kaks inimest säramas oli lainetevahus
see võrratu paar nagu vikerkaar sajus
oli õnnelikult maailmas täielikus rahus


kuid nüüd on ta rändamas üksinda pimeduses
pool ta hingest on karjudes kisenduses
tundmata soojust ja nägemata valgust
otsides armastust millega tehtud on algust

*******************


omaette mõtlen kui jälle avastan et sina
kolad ringi mu peas, tekib kurbus kui viha
piiramatu iha vaid sinu juurde kisab
valu veel lisab sinust mällu jäänud visand
kus oma pruunide silmadega mind armsalt vaatad
blondid juuksed ilus naeratus silmi on saatmas
kõik need tunded kirja paberile paneks
kuid ei tea kas julgen ette kujutan vaid valet
et oled ainult minu kõik hästi meil läheb
või korraks vaid olimegi taevast langevad tähed
tahan tagasi su kaissu sind kõvasti embaks
lahti ei laseks enam ära võtta endalt
terve mu elu oled mul värviliseks maalind
kallis kuula nüüd seda sa oled mu maailm
ma vajan sind palju kuid armastan rohkem
sinul ja minul on õnne kõrval koht veel 


kuid nüüd on ta rändamas üksinda pimeduses
pool ta hingest on karjudes kisenduses
tundmata soojust ja nägemata valgust
otsides armastust millega tehtud on algust


***************


see ainuke neid ta päeva päiksekiir
mis valgust talle tõi ja mured kõik viis
nüüd justkui kustund ja pimeduseks saand
seda poleks iial uskund et lahku lähevad nad
kas sa mõtled veel mulle seal kaugel eemal
oled alustand uut elu teist lehte keerad?
veel palju on küsimusi mida küsida ei oska
kardan ei julge kas kõik saigi otsa
need samad mõtted päevast päeva mu peas
korduvad ja korduvad aga sina ei tea
et sinust ikka veel hoolin armastan ja vajan
südames päevad on hallid sinuta seal sajab
aga äkki on meil muinasjutt mis hästi veel lõppeb
äkki loodad sa ka ehk veel samamoodi mõtled
et me koos võiks olla minna lõpuni välja
oma õnneteel me võiks käsikäes käia


kuid nüüd on ta rändamas üksinda pimeduses
pool ta hingest on karjudes kisenduses
tundmata soojust ja nägemata valgust
otsides armastust millega tehtud on algust