alati jääb lootus

liiga kiirelt ja lihtsalt, järsku lõpps kõik
selge et ei vihka, asjad teisiti olla võiks
kuhu kadusid, läksid, mis juhtus sinuga
kuidas järsku, nii äkki, minema kihutad


nagu vihmas tuuline torm, kõik segamini lõid
alles mis on, loota unistada võin
luua illusioone, kuidas kõik on veel ilus
reaalsuses soove, vaid kirjutan, teen ridu


üritan olla kuidagi, nii et poleks valus
miks ainult kuidas siis, süda sind vaid palub
ei mõista ei saa aru, kõik on must ja valge
sõda külm ja karge, kus mattunud appikarjed


miks võitlesin ja kaotasin, kui läksid nii kui nii
sulle ennast laotasin, nüüd jäänd vaid hinge piin
pimedas ei näita teeviit, otsides valguskiirt
jätsid hulkuma siin, kuidas nüüd minema saan siit,


need tunded on mõeldud, jääma ajalukku vaikima
mälestused tõetruult, laekasse saigi ja
alati on lootus, et hea see kordub taas
võib-olla sootuks, veel kohtuvad nad

***************


jääb julgust puudu, kuigi tahaksin muud ju
nüüd kõik on muutund, ja uus on suund sul
ma üksi selles mängus, mängin mõlemal poolel
arvan ja arvan, kuid lõppuks ikka üles poome


minu jaoks sa polnud kannimine, oled sügavam tunne
mu süda pole klubi, et tulge ja tulge
ukse küll avasid, kuid pikemaks ei jäänd
ei tule ka tagasi, a lukk lahti jääb


salasoovina sind ootan, kuigi sa ei tea
su juurde tahaks joosta, sülle poetada pea
kuid nii võimatult, ootan võimalust
mis võimetult, mind võitnud just


nüüd mees on maas, ja katki taas
mis nüüd saab, kuna murdund ta
nagu polekski vahet, ainult tunnen ma valet
mis tundub kui samet, näitamata õiget palet


need tunded on mõeldud, jääma ajalukku vaikima
mälestused tõetruult, laekasse saigi ja
alati on lootus, et hea see kordub taas
võib-olla sootuks, veel kohtuvad nad


************


ei usu et aitab aeg, jään sind ikka meenutama
kui tähti taevas kaen, hakkad südant keerutama
see on uskumatu tühjus, auk mille jätsid
tuhmumatu sündmus, mälestusena mis tähtis


me polnud raudtee rööpad, mis lõpuni koos
saatus, meie vastu töötas, pole me muinasjutu loos
on erinevad rajad, sul päike, mul sajab
mina sind vajan, sina mind (...)


kuidas tundest loobuda, millega mind täitsid
justkui joobund ma, enne kui mind jätsid
mis terveks jälle teeks, kus peitub see skeem
seistes ristteel, kust leida teine õige tee, 


tundsin rõõmu, õnne, soojust enda peal
ja siis jälle kõrbend, püsti tõusma pean
vahet pole kui katki, või kas üldse veel seisan
läbi muutuste pean tõusma, kuni püsti end heidan



need tunded on mõeldud, jääma ajalukku vaikima
mälestused tõetruult, laekasse saigi ja
alati on lootus, et hea see kordub taas
võib-olla sootuks, veel kohtuvad nad